Leidsin !

Maailma sügavus peitub meie piiride taga.

Seda kirjutas üks vene noormees neidudest. Minu arust see on lihtsalt geniaalne ja megaarmas ja kusjuures, täiesti tõsi :)

Nad magavad meie t-särkides ja näevad nendes väga naljakad välja. Nad armastavad, kui me neid suudleme ette hoiatamata. Neile meeldib väga, kui külma käes, õues, me anname neile oma jaki. Nad panevad ennast väljaminekuks valmis 2 tundi ja pärast heidavad meile ette: "Aga näe, mul läks täna alles kiiresti". Nad ei oska kakelda, kuid meie kõrval tunnevad end alati kaitstuna. Nad küsivad meilt mis värvi nad võiks küüsi lakkida. Nad oskavad uinuda massaaži ajal kõige mittesobilikumal hetkel. Nad armastavad, kui me mängime nende kiharatega. Nad tassivad meid igal pool poodidesse kaasa, väga hästi teades seda, et see on meie jaoks tõeline piin. Nad armastavad, kui neid kantakse süles ja kätel, kuid siiski kogu aeg ütlevad: "Pane mind maha, ma olen liiga raske raske" ja naeravad ise selle peale. Nad mäletavad, millal saab meie koosolemisest 150 päeva täis. Nad tahavad alati, et tuleksime 5 minutit pärast tüli tagasi ja paluksime vabandust, kuigi nad ei ütle seda kunagi meile välja. Nad pidevalt soravad meie telefonides ja küsivad armukadedalt: "Aga kes see veel on?". Nad ootavad meilt öö-sms'sse. Nad armastavad, kui me koristame toas, peseme nõusid ja valmistame neile õhtusööki. Sellega saab alati kiidelda sõbrannade ees. Nad ootavad meilt alati abi. Nad käivad sõbrantsidega klubides, et me muretseksime nende pärast ja helistaksime iga poole tunni tagant, et küsida, kas neil on ikka kõik korras. Nad armastavad, kui me toome neile kohvi voodisse ja teeme hommikul pannkooke. Nad räägivad oma sõbrannadele meist absoluutselt KÕIKE. Kui me vaatame õudukaid, siis õudsel hetkel nad krabavad meist kõvasti kinni ja pigistavad õudusest silmi kinni. Kui nad on üksi kodus, siis panevad muusika põhja, jooksevad mööda tuba t-särgi ja trussikute väel, vehivad oma juustega, hüppavad, karjuvad ja laulavad igasuguseid imelikke laule kammi, nagu see oleks mikrofon, ühesõnaga - korraldavad tõelise hullumaja. Mõnikord nad ei võta telefoni vastu ja pärast ütlevad, et ei kuulnud või olid eemal. Nad ei suuda elada ilma fööni ja sirgendajata. Nad teavad, et me ei suuda eksisteerida nendeta. Nemad on nemad. Me armastame neid sellistena, nagu nad on. Aitäh neile, et nad meil olemas on.

Armastan inimesi, kes panevad mind naerma siis, kui ma ei taha isegi naeratada...

Hellooo earth again!

Jeiii, siin kus ma alles olin, et ei leidnud mõtet twitteril ja istagramil, aga no näed nüüd juba oman mõlemat. Kohutav, mitte millegile ei saa enam pihta. Seda kohta pole ka juba nagu aastaid külastanud.

Igaljuhul, täna lähen ma kolka võitlema, võrkpalli mängima muidugi. Eile veel kahtlesin, kas saan minna, sest eile peale kooli tervis oli no nii paha kui üldse olla saab- kõht valutas, pea valutas, paha oli olla, kohe pidin ropsima peaaegu hakkama ja maailma jubedaimad külmavärinad käisid pidevalt üle selja, aga elasin üle. Jessss! Enne seda kusjuures käisin veel võrkpalli spordikas mängimas, mis oli ka kohutav, mul jäi mulje et olen alles 1st kuud õppimas seda, täiesti ulme. Täna ka kuidagi tuju nii tusane või ma ei teagi, midagi on väga pahasti igatahes.

Aga jah, nüüd läks kiireks, panen riided selga ja kobin mängima, wish me luck!
Seeya muskad!
XOXO..

Daku tegi täna suurpuhastust jajaaaa..

See oli lihtsalt kohutavalt väsitav, leidsin kodust nii palju kraami, mille olemasolust pole ma juba ammu teadlik olnud. Samuti tegin õmbesmistöid, nt parandasin 2 kampsunit ära, pluusi ja püksid. Ja mul on ikka õppimata, kohutaaav.. Ma ei kujuta ette, millal ma õppimisega tegelema jaksan hakata, ilmselt jälle pühapäeval, enne kooli minekut. Ja Kathukls tegi mulle niii häid nutella küpsiseid, et jube lausa. Aga ega siis midagi, seeya!
Xoxo...

Nonii, lõpuks siis jõuan siia. Lugu on selline et suutsin peale reedest rahvatantsu laagrit angiini kuskilt külge saada ja see rabas mu ikka korralikult maha. Kusjuures jõudsin veel enne bondi filmi linnas vaadata emme, issi ja kati ja tema vanematega, käisime ka sushit söömas ja jõime ploomiveini. Filmi ajal olid ikka jubedad külmavärinad ja keskendusmisvõime oli 0. Peale seda lebasin kõrge palaviku 38.8-ga voodis ja magasin, esmaspäeval sain antibiootikumikuuri endale ja nüüd on palju parem, kuigi endist söögiisu pole siiani. Kõige hullem on see, et see oli ikka totaalselt hull valu ja vb mõni teinegi teab, et mu valulävi on väga madal. Nendel hetkedel kui neelama pidi, siis mõtlesin küll, et nüüd on kõik, tahan lihtsalt maha surra. Aga ei, te ei saand must lahti, siin ma olen ja puhkan veel nädala lõpuni. Ja ma pole sõnagi õppind :( .

Suured tervitused Triin'ile, sest sinuga oli ülitore!

Paluks geeniustel defineerida minu jaoks sõnad hea ja halb. Suurimad tänuavaldused.