Seda kirjutas üks vene noormees neidudest. Minu arust see on lihtsalt geniaalne ja megaarmas ja kusjuures, täiesti tõsi :)
Nad magavad meie t-särkides ja näevad nendes väga naljakad välja. Nad armastavad, kui me neid suudleme ette hoiatamata. Neile meeldib väga, kui külma käes, õues, me anname neile oma jaki. Nad panevad ennast väljaminekuks valmis 2 tundi ja pärast heidavad meile ette: "Aga näe, mul läks täna alles kiiresti". Nad ei oska kakelda, kuid meie kõrval tunnevad end alati kaitstuna. Nad küsivad meilt mis värvi nad võiks küüsi lakkida. Nad oskavad uinuda massaaži ajal kõige mittesobilikumal hetkel. Nad armastavad, kui me mängime nende kiharatega. Nad tassivad meid igal pool poodidesse kaasa, väga hästi teades seda, et see on meie jaoks tõeline piin. Nad armastavad, kui neid kantakse süles ja kätel, kuid siiski kogu aeg ütlevad: "Pane mind maha, ma olen liiga raske raske" ja naeravad ise selle peale. Nad mäletavad, millal saab meie koosolemisest 150 päeva täis. Nad tahavad alati, et tuleksime 5 minutit pärast tüli tagasi ja paluksime vabandust, kuigi nad ei ütle seda kunagi meile välja. Nad pidevalt soravad meie telefonides ja küsivad armukadedalt: "Aga kes see veel on?". Nad ootavad meilt öö-sms'sse. Nad armastavad, kui me koristame toas, peseme nõusid ja valmistame neile õhtusööki. Sellega saab alati kiidelda sõbrannade ees. Nad ootavad meilt alati abi. Nad käivad sõbrantsidega klubides, et me muretseksime nende pärast ja helistaksime iga poole tunni tagant, et küsida, kas neil on ikka kõik korras. Nad armastavad, kui me toome neile kohvi voodisse ja teeme hommikul pannkooke. Nad räägivad oma sõbrannadele meist absoluutselt KÕIKE. Kui me vaatame õudukaid, siis õudsel hetkel nad krabavad meist kõvasti kinni ja pigistavad õudusest silmi kinni. Kui nad on üksi kodus, siis panevad muusika põhja, jooksevad mööda tuba t-särgi ja trussikute väel, vehivad oma juustega, hüppavad, karjuvad ja laulavad igasuguseid imelikke laule kammi, nagu see oleks mikrofon, ühesõnaga - korraldavad tõelise hullumaja. Mõnikord nad ei võta telefoni vastu ja pärast ütlevad, et ei kuulnud või olid eemal. Nad ei suuda elada ilma fööni ja sirgendajata. Nad teavad, et me ei suuda eksisteerida nendeta. Nemad on nemad. Me armastame neid sellistena, nagu nad on. Aitäh neile, et nad meil olemas on.
Nad magavad meie t-särkides ja näevad nendes väga naljakad välja. Nad armastavad, kui me neid suudleme ette hoiatamata. Neile meeldib väga, kui külma käes, õues, me anname neile oma jaki. Nad panevad ennast väljaminekuks valmis 2 tundi ja pärast heidavad meile ette: "Aga näe, mul läks täna alles kiiresti". Nad ei oska kakelda, kuid meie kõrval tunnevad end alati kaitstuna. Nad küsivad meilt mis värvi nad võiks küüsi lakkida. Nad oskavad uinuda massaaži ajal kõige mittesobilikumal hetkel. Nad armastavad, kui me mängime nende kiharatega. Nad tassivad meid igal pool poodidesse kaasa, väga hästi teades seda, et see on meie jaoks tõeline piin. Nad armastavad, kui neid kantakse süles ja kätel, kuid siiski kogu aeg ütlevad: "Pane mind maha, ma olen liiga raske raske" ja naeravad ise selle peale. Nad mäletavad, millal saab meie koosolemisest 150 päeva täis. Nad tahavad alati, et tuleksime 5 minutit pärast tüli tagasi ja paluksime vabandust, kuigi nad ei ütle seda kunagi meile välja. Nad pidevalt soravad meie telefonides ja küsivad armukadedalt: "Aga kes see veel on?". Nad ootavad meilt öö-sms'sse. Nad armastavad, kui me koristame toas, peseme nõusid ja valmistame neile õhtusööki. Sellega saab alati kiidelda sõbrannade ees. Nad ootavad meilt alati abi. Nad käivad sõbrantsidega klubides, et me muretseksime nende pärast ja helistaksime iga poole tunni tagant, et küsida, kas neil on ikka kõik korras. Nad armastavad, kui me toome neile kohvi voodisse ja teeme hommikul pannkooke. Nad räägivad oma sõbrannadele meist absoluutselt KÕIKE. Kui me vaatame õudukaid, siis õudsel hetkel nad krabavad meist kõvasti kinni ja pigistavad õudusest silmi kinni. Kui nad on üksi kodus, siis panevad muusika põhja, jooksevad mööda tuba t-särgi ja trussikute väel, vehivad oma juustega, hüppavad, karjuvad ja laulavad igasuguseid imelikke laule kammi, nagu see oleks mikrofon, ühesõnaga - korraldavad tõelise hullumaja. Mõnikord nad ei võta telefoni vastu ja pärast ütlevad, et ei kuulnud või olid eemal. Nad ei suuda elada ilma fööni ja sirgendajata. Nad teavad, et me ei suuda eksisteerida nendeta. Nemad on nemad. Me armastame neid sellistena, nagu nad on. Aitäh neile, et nad meil olemas on.
