Kõik on niii halb, kuid samas liialt hea. Nii kaugel, ent siinasamas, minu nina all. Kuulujutud, ülemõtlemised, halvad unenäod, mitte üksi ei kao, vaid neid tuleb vaid juurde. Pisar tekib silmanurka iga pisi asja pärast ja nutt hoiab end vägisi kurgus kinni. Raske on hingata kui süda lööb rütmist välja. Elu mõte tundub olevat läbi, aga on olemas midagi pisikest, armast ja südamlikku, mis hoiab mind selles raskes, suures maailmas kinni. Hiiglaslikum ja tugevam osa minust ütleb, et haara temast kõvasti kinni, pisem ja hapram, et las olla, ära käi närvidele. Siiski oled sa nii sügavale minusse tunginud, et on suur kiusatus ja ei suudaks sinuta. Tundub nagu oleksin miljoniks killuks kisutud, nagu vana nukk. Raisatud aeg, mis võis tunduda õnnelik ja rõõmus, näib nüüd naeruväärsena, FEIK ! Äkki kuulen telefoni helinat, lootes sinuga rääkida, aga ei. Tuju langeb taas. Sinule mõeldes süda röögib sees, et laseksin teda sinuni. Telefoni nr küsides, vastad alati: Uuri välja , kullake ;) ! Mis ma peaks siis arvama? Midagi, kõik on nii või naa persses juba. Kogu kaader teeb haiget, sinu pilgud, oehjah, ei suuda vastu panna. Eemalt kuuled kuidas keegi sureb, sünnib, abiellub, armub, lahku läheb jne. Kõik on tunneteisse hingeliselt nii süvenenud, et paha hakkab. Tilluke pisar voolab üle põse, kurgus selline kägistav tunne. Pea hakkab vaikselt lõhkuma. Võtan salvräti, pühin pisara, surun nutu alla, üritan hea näo ette teha, aga puhken uuesti nutma, veel valjemini ja vajun voodisse pikali . Saadan viimased soovid meist teele ja üritan uinuda, kuid see ei taha hästi välja tulla. Sa röövisid mu hinge, poiss.
Tahan vaid sind ,
kallis (kk) !
Kuidas siis meeldis ?
Andke veel mõtteid ja ideid .
Musiiiiiiid .
No comments:
Post a Comment