I sing one last time for you.

Juba hakkan midagi kirjutama, jõudes mingisse punkti, saab mõte otsa. Istun lihtsalt, tühjalt, ühtki mõtet ei tule. Muidugi ei tule, kui ma mõtlen muule. Aga ma ei saa neid asju peast välja kuidagi, sest nad on minus kinni. Hetkelgi tahaks midagi ilusat kirjutada, aga ei oska. Msn passib tühjana. Ei jaksa rääkida, mis sellest, et olin kodus terve päeva ja sel nädalal kooli ei lähegi enam. Üks asi mis peas keerleb on Keemia, sest lahendasin terve päeva seda töövihikut ja päris põnev oli. Aga teine, sellest ma ei taha rääkida väga, üks väga kallis inimene, mõtlen kuidas tal on, kuidas läheb, aga ei tea midagi, sest keegi ei räägi mitte kui midagi. Kolmas on mõttetu teema ja liiga isiklik. Seega, valitsev tühjus mu kirjutamises. Kuulan koguaeg seda ühte ja sama laulu otsast peale ja üritan mõtelda mida tahan. Jõudes ikka ja jälle refräänini, käivad külmavärinad üle. Ja ma olen tagasi alguses, mõtted jõuavad temani. Ja nüüd hakkas ta lõpuks ka rääkima, see tõi mõnusa muige näole, sest igaühelt ei saa nii absurdseid küsimusi teada. Aga see meeldib mulle. Vähemalt hetkeksgi keegi tõstab su tuju ja leiad endas selle jaksu, et vastata talle.
Eks ma ürita homme siis seda juttu jälle kirjutada, sest mõni nii soovis lugeda midagi !
Love ya guys ! (kk)

I hate that you don't talk anymore and there's only silence !