Mnjaa...
Kõik on mõtetut paska täis. Tahaks juba kooli jõuda ja inimestega suhelda, siis on mõtted eemal, aga kui ma üksi õpin ja passin aint siin arvustis, mis muud mul üle jääb siis? Ma ei taha jälle oma masega ummistada, niiet parem hoian veidike end vaos. Kogun endasse selle ning ootan, millal jälle plahvatan. Seniks on aga kõigile parem kui ma lihtsalt, hoian seda pisikest naerukest suul ja teen nagu kõik oleks okei. (kk)
No comments:
Post a Comment