Kõike seda on ilmselgelt minu jaoks liiga palju. Miks see on nii, et ühel hetkel on inimesega kõik supper ja järgmisel hetkel teeb kõige hullema asja, mis üldse võimalik on?! Ma ei luba sul ära minna, saad aru või ? Kõigepealt on üks, kes peab haigla vahelt sõtkuma ja elu pärast võitlema, siis juba teine, kes istub haiglas ja teised loodavad, et ta jääb meiega. See ei ole enam normaalne. Ärge tehke meile haiget nii, palun. Sorry aga mul pole jaksu siia läbi pisarate enam kirjutada, lihtsam on lihtsalt olla ja mõtelda.
Armastan sind tibulinnukene ikkagi edasi, ükskõik mis ka ei juhtuks, meie mälestused jäävad püsima, mu kallike (kkkkkk) ! Tahan et kõik saaks lihtsalt korda.
No comments:
Post a Comment